Miks peaksime proovima vanematele kõigest andestust anda? Selleks, et teete oma elu kergemaks, vabastate ja puhastate ennast oma vaimsest raskusest, tuues leevenduse oma hingele. Andestada ja leppida on kaks erinevat mõistet. Võite teha rahu ja mitte andestust, kuid jätkake kivi kandmist oma hinges, raputades ja kibestumiseks. Ja võite siiralt andestada ja lõpetada oma sisemise hävitamise. Kui inimene ei lahku hävitavatest tundetest, ei saa inimene elada õnnelikult ja elada.
Mõned elu probleemid, kompleksid, hirmud on lapsepõlves kasvatamise ja probleemide tagajärjed. Kui inimene hakkab tundma, et ta oli valesti haritud, ravitud ebaõiglaselt, on kaebusi vanemate vastu, mõnikord alateadlikult. Kuid aeg ei pöördu tagasi, lapsepõlve ei saa tagastada ega muuda selle aja sündmusi. Seepärast aitab kõigi vanemate poolt esitatud kaebuste ja hirmude andmine aidata lahendada mitmeid psühholoogilisi ja isiklikke probleeme.
Alustuseks peate teadlikult otsustama katkestama kannatusi, kogetama pahameelt ja valu. Mõnikord on selleks, et seda teha, vähemalt ajutiselt, et vähendada kuritarvitajaga ühendust, vähem suhtlemiseks.
Kui te arvate, et teid on ebaõiglaselt ja halvasti koheldud, siis peaksite võtma kõik oma negatiivsed tunded ja teadma ise, mida täpselt teid ärritate, mille jaoks teie vanemad ei meeldi. Kõigepealt peate raputama keerukate ja ebamääraste tunnetute, mis vanemate jaoks tunnete, segadust. Selleks peate oma hinge kaevama, elama pahameelt, viha, hirmu, arusaamatusi ja teisi erinevaid emotsioone. Ilma selleta pole andestust võimatu. Kui teil on raske ennast kõike mõista, võite küsida psühholoogilt abi, kusjuures professionaalne abi on palju lihtsam.
Olles oma tundeid analüüsinud, peate nõustuma, et vanemad on, mis nad on, ja nad on ka inimesed, kellel on positiivsed ja negatiivsed omadused. Nad tegid oma eksimusi mitte sinu jaoks ebasoovitavate või vihkamise tõttu, vaid hirmu tõttu, et nad ei oleks lapsevanemad, teeksid midagi valesti. Nad ka kardavad, et lapsed mõistavad hukka need. Näiteks mõned vanemad võidavad lapsi, kes on raevukad oma impotentsusega ja viivad lapse süüd ja vastutuse, ütlevad nad, et ta on süüdi vihaga ja võtab oma vanemaid. Pankrotistumise oht ei õigusta muidugi selliseid lapsevanemaid, sest varem või hiljem arutab laps, et ta ei ole süüdi. Ja siis lapsed hakkavad kogunema kaebusi ja vanemad - süütunne. Nii et ärge tehke seda lastele. Aga nagu juba öeldud, oleme kõik lihtsalt inimesed, kellel on viga teha. Ja see on hea, kui inimene saab oma vigu tunnistada ja parandada.
Vaatamata kõigele, valdav enamus emadest ja isadest soovivad oma lapsi hästi ja see, kuidas nad saavutavad, mida nad tahavad, sõltuvad paljudest teguritest - alates ajastust, kasvatuse tunnuste ja vanemate endi olemuse, nende vaate kohta elus jne. .
Järgmine etapp on praktilised harjutused. Tehke kaks nimekirja. Esimeses loendis kirjutage, mida vanemad tegid ja tegid valesti ja mis teie arvates kahjusid. Ja teises loendis - mida vanemad oleksid pidanud öelnud ja tegema, et muuta teie elu lihtsamaks ja nauditavamaks. Tehke loendid isa ja ema jaoks eraldi.
Esimeses nimekirjas on näha, mida olete endiselt oma vanematega segane. Ja teises - mida ootate neilt siiani. Te peate hoolitsema teise nimekirja vajaduste rahuldamise eest või rääkima oma vanematega ja paluma neil seda teid aidata.
Nende agressiivsuse, vihkamise ja viha väljendamine on kasulik vaimsele tervisele. Võite rääkida psühholoogiga või kellelt teid usaldate, kuid võite oma emotsioone ja tundeid üksikasjalikult paberil kirjeldada, seejärel uuesti lugeda ja näiteks põletada. See on ka hea praktiline tegevus.
Ärge kiirustades asju. Andestamine ei tähenda, et peate süüdi kohe unustama. Ära väita, et midagi pole juhtunud. Andke mõnele aja möödumisele, proovige aktiivselt andestada.
Püüa luua suhteid vanematega, suhtledes nendega. Olete juba ennast peamised solvangud ja hirmud, ennast proovige rääkida oma vanematega. Küsige, mis siis nendega juhtus, kuidas nad tundsid. Räägi meile oma tundeid, kogemusi, unistusi ajast. Saate teada endale palju uusi asju. Võibolla sa mõistad, miks nad ühel või teisel viisil tegutsesid, ja andestust saab iseenesest. Kui mingil põhjusel ei saa te oma vanematega probleeme arutada, rääkige psühholoogiga.
Siiras andestuseks on vaja ennast teha tohutult ja keerukalt ning tulemust ei ole ette teada, sest võite siiralt soovida andja üleastumiseks, kuid te ei suuda seda teha. See on pikk tee. Ent andestamine annab vabanemise valu, viha, viha, kannatusi ja põlgust. Püüdke andestada oma vanemaid sisemiselt, lõpetage mõtlemine, kui palju komplekse ja hirmusid nad on sind sisse pannud ja kuidas see teiega praegu mõjutab. Ära raiska oma energiat sellele. Pidage meeles, et vanemad ei ole igavesed. Ja ühel päeval saab aega, kui neid seal ei viibi. Kas see pole üks andestuse põhjustest?
Pidage meeles, et ka teie on või olete juba vanemad. Kas teete lapse kasvatamisel vigu? Pane end oma vanemate kingadesse. Kas soovite, et teie lapsed andestavad teid puuduste eest, kui nad on äkki? Kuula oma südant ja ole kinder.
Andes andeks, hoolitseme ennast ja meie tervist, sest andestus on tervendav nii hinge kui ka keha jaoks. Nüüd teate, kuidas andestada kõigile kaebustele ja paanikahirmadele vanematele.