Seaduse järgi luuakse eestkoste või eestkoste kõikide laste suhtes, kes on jäänud ilma vanemliku hoolitsuseta. Alla 14-aastaste laste eest hoolitsetakse ja eestkoste - üle 14-18-aastased lapsed.
Laste kasvatamisel lastekodus on eestkostja riik. Kahjuks on laste kasvatamisel lastekodus iseenesest palju puudusi ja seda raskendavad praeguse süsteemi kulud. Mõnes lastekodus kasvab rohkem kui 100 last. Selline kasvatus on kõige vähem nagu lapsevanemaks olemine, sageli lastelt lastekodu ei tea, kuidas elada väljaspool seinu. Neil pole mõningaid sotsiaalseid oskusi. Hoolimata sellest, et lastekodu lõpetajad üritavad oma peresid ehitada, ei pea nad statistiliste andmete kohaselt enam kui 17% lastevanemate praegustest elanikest - teise põlvkonna esindajad jäid vanemateta ilma. Lastekodudes hävitatakse sageli vennade ja õdede vahelisi suhteid: erineva vanusega lapsed paigutatakse sageli erinevatesse institutsioonidesse, üks last viia teise koha karistuseks halva käitumise või õppimise eest. Vennad ja õed võivad lahutada ka siis, kui üks lapsest on lapsendatud.
Selliseid laste kasvatamise vorme on perekondade hooldajate ja kasuperedena.
Vangistust ei saa võrdsustada vastuvõtmisega juriidiliselt ega moraalselt. Asjaolu, et lapsed on vahi all, ei vabasta oma tõelisi vanemaid kohustusest toetada lapsi. Eestkostjatele makstakse lapse toetust, kuid arvatakse, et usaldusisik täidab oma ülesandeid tasuta. Eestkoste all olev laps saab elada oma eluruumis või koos oma tõeliste vanematega. Isiku määramisel usaldusisikuna võetakse arvesse eestkostja ja lapse, samuti eestkostja pereliikmete ja lapse vahel tekkinud moraalset pilti ja suhteid. Sellele meetodile, mille abil saab hoolitseda orvuks jäänud laste eest, on see, et usaldusisikuks saamine on palju lihtsam kui lapse vastuvõtmine. Lõppude lõpuks on mõnikord juhtumeid, kui perekond ei saa last saada lastekodust, sest tema tõelised vanemad ei loobunud lapse vanema õigustest. Teiselt poolt ei saa usaldusisik alati lapsele piisavalt mõjutada ja ei saa teda saada lapsevanemateks. See laste kasvatamise vorm ei sobi inimestele, kes võtavad lapse kasvatamise asendama kohalike laste puudumist.
Noorte perede legaliseerimine toimus 1996. aastal. Lapse üleviimisel kasuperesse on kasuperede ja eestkosteasutuse vahel koostatud lapsendamise leping. Vanematele makstakse lapse hooldusõigust. Lisaks sellele pakutakse vanematele allahindlusi kommunaalkulude, pikendatud puhkuse, sanatooriumi sooduskokkuvõtete jms kohta. Samal ajal peavad lapsevanemad pidama kirjalikult lapsele eraldatud vahendeid ja esitama kulude aastaaruande. Kasuperedel on üsna raske lapse kasvatamine kehva tervisega või puuetega laps, sest selleks on vaja täita mitmeid kohustuslikke tingimusi finants- ja igapäevastel tingimustel. Sellegipoolest võib kasupere olla lapse jaoks parem kui lastekodus.
Kuna inimesed ei püüa sageli lapsi lapsi võtta või võtta oma perekondadesse ning standardtüüpi lastekodudes kasvatamiseks on pedagoogilistel ja psühholoogilistel suhetel palju puudusi, ilmnes vaheversioon - SOS-i külad. Esimene SOS-küla avati 1949. aastal Austrias. Küla on mitmes majas lasteasutus. Igas majas on 6-8 last ja "ema". Lisaks emale on lastel ka "tädi", mis asendab ema nädalavahetustel ja pühade ajal. Selleks, et majad ei näeks välja ühesugust, saab iga maja ema oma korras raha ja ostab kõik asjad majas ise. See haridus on lähedane perekonna haridusele, kuid ikkagi on see ebasoodsas olukorras - lapsed jäetakse isast ilma. See tähendab, et nad ei suuda meestega suhtlemisel omandada psühholoogilisi oskusi ega näe näite sellest, kuidas mehed käituvad igapäevaelus.
Seoses kõigi vanemateta vanemate laste kasvatusvormidega on lapsendamine või lapsendamine endiselt prioriteediks ja lapsele kõige parem. Lapse ja lapsendaja vaheline lapsendamine seab vanemate ja lapsega samad õiguslikud ja psühholoogilised seosed. See annab vastuvõetud lastele võimaluse saada samu elutingimusi ja sama kasvatus nagu oma perega.